Tasemekatse

Tutvu retriiverite tasemekatse reeglitega.

Mis toimub retriiverite tasemekatsel?

Autor: Reeli Kuhi-Thalfeldt, retriiverite tõuomaste katsete koolitaja

Loovutus kätte

Foto: Reeli Kuhi-Thalfeldt

Tasemekatse puhul on tegemist retriiveritele mõeldud võistlusalaga, mille eelduseks on tõukatse läbimine. Retriiverite tõuomane tasemekatse (Soomes noutajien metsästyskoe – NOME-B) eesmärgiks on hinnata koera suutlikkust ja tahet tuua ära saak veest ja maalt ning võimet toimida kasutuskõlbliku jahikoerana retriiveritele tüüpilises jahiolukorras.

Tasemekatse on ülesehitatud pidades silmas, et sooritatavad ülesanded vastaksid võimalikult palju tõelisele jahiolukorrale. Katsel antakse koerale vastavalt tema oskustele järk (I, II, III) ja tavaliselt koeri tulemuste põhjal järjekorda ei asetata. Võistlemine toimub kolmes klassis – alg, ava ja võitjaklassis ning järgmisesse klassi pääsemiseks tuleb saavutada võisteldavas klassis I järk. Katsel kasutatakse reeglina saaki, kuid võitjaklassis võidakse kasutada ka dummysid.

Retriiverite tasemekatse reeglid pärinevad Soomest, kuid samalaadseid katseid toimub ka teistes Skandinaavia maades. Esimene tasemekatse toimus Eestis 2010.a ning aastas toimub 1-2 katset. Edukatel koertel on võimalik saada ka Eesti Retriiverite Töökatsete Tsempioni (EST RT CH) tiitel, mis omistatakse koerale, kes on saanud tasemekatse võitjaklassis kolm I järku (lisaks saanud erinäituselt vähemalt hinde “hea).

Tasemekatse kulg

Katse alguses eeldatakse, et jahimees on lasknud teatud koguse saaki. Mõned kukkumiskohad on täpselt teada, mõne kohta teatakse vaid ligikaudne asukoht. Katse ajal jäljendatakse osade lindude tabamist püssilasu ja viskega ning koerale antakse võimalus jätta kukkumiskohad meelde. Ülesandeid võib olla mitu nii maal kui vees.

Kuigi tasemekatse käigus sooritatavad ülesanded luuakse igal korral veidi erinevad vastavalt maastikule ning kujutletavale jahiolukorrale selles maastikus, sooritatakse katse jooksul kindlasti kolme liiki retriivimisülesandeid, milleks on markeerimine, juhtimine ja otsimine. Lisaks tehakse algklassis ka jäljetöö ülesanne.

Markeerimisülesanne

Markeerimisülesandel hinnatakse koera võimet määrata saagi kukkumiskoht ja seda meelde jätta. Tavaliselt tehakse üks või kaks viset kas maalt või paadist vette või roostikku. Saagi kukkumist on koeral võimalik jälgida ning koos visetega tehakse ka püssilasud. Saades loa, peab koer kukkunud saagi ära tooma. Suunavaid käsklusi ei tohi seejuures kasutada.

Algklassis võib markeerimisülesanne koosneda kahest ühekordsest markeeringust, mis tähendab, et koos püssilasuga visatakse lind ning koer lubatakse peale seda saaki tooma, seejärel tehakse sama veelkord uuesti. Avaklassis ja vahel ka algklassis tehakse aga kohe kahene markeering, mis tähendab, et esimese püssilasuga visatakse esimene lind ning teise püssilasuga teine lind. Koer peab senikaua ootama ning ära tooma mõlemad linnud. Võitjaklassis võidakse ka määrata kumb visatud lindudest tuleb tuua ära esimesena.

Algklassis tehakse markeeringud selliselt, et neist ühe kukkumiskohta koer näeb ning teise täpne koht pole nähtav, näiteks üks visatakse avavette ja teine roostikku. Avaklassis ei ole aga enam kummagi viske täpne asukoht kaugelt nähtav ning võitjaklassis võidakse teha ka kolmene markeering.

IMGP1732

Foto: Reeli Kuhi-Thalfeldt

Juhtimisülesanne

Juhtimisülesande puhul ei tea koer saagi asukohta ning koerajuhi ülesandeks on häälkäsklusi, käemärke ja ka vilet kasutades juhatada koer soovitud kohta. Koer ei tohi antud ülesannet lahendada otsinguna, vaid peab lähtuma liikumisel koerajuhi käsklustest – edasi, parem, vasak, stop/seis, otsi, mida antakse häälkäskluse ning käemärkidega.

Algklassis on juhtimisülesande eesmärgiks, et koer suudaks sirgjooneliselt edasi liikuda 30-40 m. Avaklassis on juhtimisülesande sooritamiseks vajalik kasutada ka juba teisi suunamiskäsklusi ning vahemaa on pikem. Alates avaklassist võib juhtimisülesanne toimuda vees, võitjaklassis algusega juba kaldast eemalt maastikust suundudes edasi vette.

Foto: Reeli Kuhi-Thalfeldt

Otsimisülesanne

Otsimisalale on sarnaselt tõukatsega paigutatud teatud arv linde, kuid võrreldes tõukatsega on äratoomisvahemaad pikemad (kuni 150m). Osa või koguni terve otsingualast võib olla roostikus ja vees. Koera juhtimine otsingualal pole lubatud, koer peab töötama iseseisvalt. Hea tulemuse saavutamiseks peaks koer töötama otsingualal saagi leidmiseni, korduvalt tühjalt koerajuhi juurde naasmine võib alandada järku.

IMGP5868

Foto: Reeli Kuhi-Thalfeldt

Jäljeülesanne

Jälg veetakse ainult algklassis ning seda vaid I järgu vääriliselt tööd teinud koertele ja selle pikkus on umbes 200 m. Koerale ei näidata jälje algust, vaid ta saadetakse jälje suunas umbes 10 m kauguselt.

Vastavalt võistlusklassile tehakse ülesanded keerulisemaks pikendades vahemaid, suurendades visatava saagi arvu ning raskendades maastikku. Algklassis on katse toimumise ala taimestik suhteliselt avatud nii vees kui ka maastikul, kuid siiski piisavalt tihe, et saak oleks enamus ülesannete puhul väljaspool koera nägemisulatust. Avaklassis on taimestik tihe nii vees kui ka maastikul. Mida kõrgem võistlusklass, seda enam ülesandeid tuleb sooritada vees. Võitjaklassis toimub suurem osa katsest juba veetööna.

Valmistumine tasemekatseks

Tõukatse läbinuna peaks koer oskama tuua esemeid maalt ja veest, otsida ning jälge ajada. Tasemekatseks valmistumisel tuleb koerale õpetada lisaks suunamist – õpetada koera liikuma edasi, paremale või vasakule ning peatuma. Juhul, kui koera oskab edasi liikuda juba pikal distantsil, siis võib algklassis saada suunamisülesandel hakkama teisi suunamiskäsklusi kasutamata. Seega ei pea selles klassis võistlemiseks veel teised suunavad käsklused selged olema.

Samuti peaks harjutatama täpsemat markeerimist ehk saagi kukkumiskoha määramist ning teha mälutreeningut, kus tuleb mitme eseme kukkumiskohad meelde jätta.

Kogu katse vältel peab koer olema ilma rihmata, mis eeldab koeralt head kuulekust ning koostööd koerajuhiga. Saaki tooma minna tohib koer vaid koerajuhilt selleks loa saades ja koer peab suutma jääda paigale ka püssilasu kõlades. Võitjaklassis võib töö toimuda paaristööna ning siis peab koer jälgima teise koera tööd ise samal ajal rahulikuks ja vaikseks jäädes.

Kui tõukatsel on reeglina kasutatakse parte ja faasaneid, siis tasemekatsel on lisaks kasutusel ka varesed ja kajakad. Seega tuleb koerale tutvustada erinevat saaki. Otsingualalt võib leida kõiki linde ning vahel pannakse sinna ka jänes.

Lisaks pööratakse rohkem tähelepanu saagi loovutamisele, sest tasemekatsel peaks koer tooma saagi koerajuhile kätte ning korduv saagi maha pillamine või saagi mitte kätte toomine alandavad järku.

Tasemekatseks valmistumisel tuleb koeraga teha erinevaid suunamisharjutusi, harjutada nii põllul, metsas, roostikus kui ka vees ning pikendada äratoomise vahemaad ja otsinguala ulatust. Katsete eel on kasulik teha koos teiste koerte ja koerajuhtidega trenni, et koerad harjuksid töötama ka häirijate juuresolekul. Ühistreeningud on mugavad ka selle tõttu, kuna mitmete harjutuste edukaks läbiviimiseks on vajalik abiliste olemasolu.