Labrador

Labrador on üks maailma ja ka Eesti populaarsematest koeratõugudest. Labradorid on veelinnukoerad, kes otsivad roostikust ja veest lastud linde ja toovad saagi peremehele kätte. Neid kasutatakse ka haavatud ulukite otsimisel, narkokoertena, pommikoertena, pimedate juhtkoerena, teraapiakoertena jne.

Labradori retriiver on erakordselt sõbralik, intelligentne, terane ja sõnakuulelik. Leebe loomusega, ilma igasuguse agressiooni või põhjuseta arguse märgita. Neid on väga kerge õpetada, sest soov inimesele meeldida on neis suur. Nad saavad suurepäraselt hakkama ka väikeste laste ja koduloomadega.

Labradorid on aktiivsed ja alati tegutsemisvalmid koerad, kes armastavad vett. Varvaste vahel olevad lestad teevad neist suurepärased ujujad. Nende karvastik on suhteliselt veekindel ning paks aluskarv võimaldab ujuda ka külmas vees. Labradorid on ka väga aplad. Nende aplust ära kasutades on võimalik neile õpetada erinevaid trikke, viia läbi kuulekuskoolitust või treenida agilityt. Nad armastavad kohutavalt vett ja ujuda, neil on suur töötahe, otsimis- ja äratoomissoov. Siiski pole nad imekoerad – nad vajavad õpetamist.

Labradori retriivereid on kolme värvi – musti, pruune ja kollaseid. Kollane värv võib varieeruda heledast kreemkollasest kuni rebasepunaseni. Labradori karv on lühike ja sirge ning nad ajavad karva kaks korda aastas. Labradorid on tugeva kehaehitusega, turjakõrgus on isastel 56-57 cm, emastel 54-56 cm. Labrador vajab oma apluse tõttu kaalujälgimist, et heas vormis püsida.

Tõu ajalugu

Labradori retriiveri tõug on alguse saanud Labradori poolsaarelt Newfoundlandi saarel, kus neid koeri kasutati kalameeste abilistena veest võrkude välja tirimisel. Osad neist olid suuremad, neid peetakse njuufade eellasteks, teised olid väiksemad ja neid kutsuti St. John’i koerteks ja tõenäoliselt aretatigi labrador just nendest. Meremehed tõid neid koeri kaasa Inglismaale, kus leiti nad olevat väärt abilised linnujahil.

Tõu sihipärane areng sai alguse Inglismaalt ning esimesed märkmed tõu eellastest on pärit 1814. aastast. Esialgu nimetati seda tüüpi Inglismaale Newfoundlandi saarelt imporditud koeri „St. Johni koerteks”. Alles 60 aastat hiljem hakati kutsuma neid musti, vahel valge märgistusega koeri labradori retriiveriks. Algusest peale hoiti kõrgelt au sees koerte veearmastust, eraldi märgitakse mitmetes dokumentides ära nende kõige tõuomasemaid tunnuseid: vetthülgav topeltkarv ja saarmasaba. Labradori retriiveri dominantne värv on must. Hilisemad ristamised tõid nende mustade (valgete käppade ning koonuga) tõus esile ka pruuni ja kollase värvi ning peagi tunnustati neid värve kui ametlikke labradori retriiveri värve. 1903. aastal tunnustas ka Inglismaa Kennel klubi labradori retriiverit eraldi tõuna.

Tõug on mitmel pool jagunenud kaheks: näituse- ning tööliiniks. See on olnud osaliselt paratamatu, kuna selle tõu algne kasutusala – jaht – on tänapäeva ühiskonnas siiski väiksema seltskonna inimeste hobitegevusala, labrador on aga inimese hea kaaslasena kohanenud ka teisteks tegevusteks, mis pole talle algupäraselt tõuomased (töö-, abi-, juht-, teraapia- , narko- ja pommikoerana, harrastuskoerana).

Labradori retriiverid Eestis

Esimene labradori retriiver jõudis Eestisse 1982. aastal ja ennekõike kasutati neid sissetoodud koeri aretuses eesmärgiga saada koeri tööle narkokoerteks, pommikoerteks ja pimedate juhtkoerteks. Liinid olid pärit Lätist, Venemaalt ja Soomest ja töötasid edukalt. Iseloomu osas oldi tollal tolerantsemad agressiivsuse ja rivaalitunde suhtes. Alates 2000. aastast on Eestisse imporditud mitmeid koeri välisriikidest, näiteks Soomest, Inglismaalt, USA-st, Itaaliast, Prantsusmaalt, Venemaalt, Leedust, Lätist, Tsehhist, Poolast ja Saksamaalt. Eestis ei ole veel liinid jagunenud kaheks, töö- ja näituseliiniks, kuigi on sisse toodud koeri mõlemast liinist.

Labradori retriiverite pesakondade sünni arv on Eestis olnud jätkuvalt oma arvukuselt esimese kolme seas. Eesti Kennelliidu registri andmetel sünnib aastas 150-200 labradori kutsikat.