Tervis

Allikas: Labradori retriiverite aretuse programm 2009-2013.

Kuigi labradori retriiverit loetakse suhteliselt terveks tõust, esineb neil siiski mõnel määral põletikke, allergiaid ja düsplaasiat ning vähesel määral silmahaigusi. Toome välja eraldi need haigused, mille kohta on olemas uuringuvõimalus ja lisame nimekirjana veel labradori retriiverite seas esinevaid haigusi, mille esinemissagedus ei ole märkimisväärne, kuid mis siiski mõjutavad aretusvalikute tegemist.

PUUSADÜSPLAASIA

Puusadüsplaasia all mõistetakse puusaliigese ebanormaalset arengut. Selle põhjuseks on mitmed geneetilised ja omandatud muutused puusanapas, reieluupeas ja liigesekapslis. Muutusi liigeses mõõdetakse röntgenpildi abil ja hinnatakse astmetega A – E, millest A tähistab normaalset liigest, B normaalilähedast liigest, C kerget düsplaasiat, D keskmist düpslaasiat ja E rasket düsplaasiat.

Sõltuvalt tulemusest võib puusaliigese düsplaasia mõjutada koera igapäevast elu ja seab piirangud ka koera kasutuskoormusele töös. Kuigi puusadüsplaasia ei pruugi sageli koerale erilisi vaevusi põhjustada (eriti noores eas), võib siiski sümptomeid ette tulla ja vaevused tekkida. Tõsine puusadüsplaasia võib viia lausa eutanaasiani.

Puusadüsplaasia on oma pärandumismehhanismilt kvantitatiivne. Selle pärandumist mõjutavad suur hulk geene ja ka keskkonnamõjud. Pärilikkus ehk geenid, mis koerale kaasa on antud, seavad piirid, mille vahel hakkavad toimima keskkonnategurid. Koos loovad nad koera fenotüübi.

KÜÜNARLIIGESE DÜSPLAASIA

Küünarliigese düsplaasiaks nimetatakse kodarluu ja küünarluu ebaühtlasest kasvust tingitud muutusi, mis põhjustavad longet ennekõike suurt kasvu koertel. Küünarliigese düsplaasia on kõige rohkem esinevaks esijäseme lonke põhjustajaks, mis raskema vormi korral võib looma täielikult sandistada. Sageli esineb patoloogia mõlemas esijäseme küünarliigeses samaaegselt. Seetõttu võib longe olla ebaselgelt väljendunud ning jääda isegi märkamata. Küünarliigese düsplaasia on selles tõus maailmas kõige levinum liigeseprobleem.

Seda uuritakse enamasti röntgenpildi abil, uuringu tulemus märgitakse astmetega 0 – 3, millest 0 tähistab normaalset küünarliigest, 1 kerge artroosiga küünarliigest, 2 keskmist artroosi ja 3 tugevat artroosi. Enamik 0 ja 1 tulemusega koertest elab tavalist elu ja ei oma mingeid sümptomeid, neid saab kasutada ka töökoertena. Kergelt küünarliigesedüsplaasiast mõjutatud koer võib hakata välja näitama sümptomeid alles vanemas eas. Suuremad muutused liigeses aga tähendavad koerale valu ja lonkamist ning vajavad valuvaigistavat ravi ning operatsioone. Kui mõjutatud on mõlemad küünarliigesed, siis ei pruugi koer longata, vaid sümptomiks on vaid liigeste kangus, märgatav näiteks pärast asemelt tõusmist.

Küünarliigese düsplaasia on vaid üldine termin, kuid selle alla käivad patoloogiad nagu:

Mitteliitunud haakjätke (UAP i.k. ununited anconeal protsess) Küünarluu ülemises otsas on kergelt konksajas luu osa, mis sobib õlavarreluus olevasse avasse. Jätke on luu osa, mis liigendab luid (või liigub koos luuga). Haakjätke tekib arenevas luus eraldi asuvast kasvualast ja on täielikult ühendatud küünarluuga, kui koer on 4-5 kuune. Kui ta ei ühinegi küünarluuga, võib ta eralduda ja liigese kapslisse ujuma jääda, põhjustades valu ning artriiti.

Fragmenteerunud kaarnajätke (FCP i.k. fragmented coronoid process) küünarluu peal on kumer sälk, mis sobib õlavarreluu ümara põhjaga moodustades kumera liigese. Selle pea ülaserva nimetatakse haakjätkeks ja alumist serva kaarnajätkeks. Kui nimetatud sälk ei arene õige kumerusega, asetub liiga palju raskust kaarnajätkele, põhjustades selle mõranemise. Diagnoosimine on raske. Üldiselt algavad probleemid siis, kui koer on 5-9 kuune ja võivad avalduda vahetevahel esineva lonkamisena, mis järkjärgult halveneb. Tavaliselt on lahenduseks operatsioon, mille käigus eemaldatakse lahti tulnud (või veel üksnes mõranenud) kaarnajätke osa, kuid see ei peata alati DJD (liigeste degenereerumine) arenemist.

Lõhestav osteokondriidi (i. k. Osteochondritis dissecans e. OCD) puhul on tegemist kõhrega kaetud luutükkide irdumisega liigese pinnalt. Luus tekkiv verevarustuse häire viib luutüki irdumiseni koos teda katva kõhrega. Luutükk võib jääda seotuks luuga sidekoe kaudu või luust täielikult irduda ja jääda liigesesse. Viimasel juhul nimetatakse lahtist tükki liigeshiireks. Labradoridel tekib tavaliselt tekib OCD küünar-, õla-, põlve- ja kannaliigeses. Liigese liikuvus on takistatud, kaasneb lihaste kõhetumine, kuna valu tõttu püüab koer jäset mitte koormata.

Küünarliigese ebakongruentsus tekib tavaliselt kodarluu ja küünarluu eri kiirusega kasvamise tagajärjel. Üks luu jääb lühemaks, põhjustades teise luu kaardumist, mis omakorda põhjustab küünarliigese inkongruentsust. Kui luud ei kasva ise normaalselt, saab luu pikkust ja kaardumist kirurgiliselt parandades luua kongruentse küünarliigese. Operatsioon võib end koerale normaalse liikumise võimaldamiseks ära tasuda, kuid operatsioonijärgne hooldamine ja taastumine on raske ning pikk, nii koerale kui ka koeraomanikule. Luude inkongruentsusel võib olla geneetiline alus ning seda peetakse üldiselt kasvuprobleemiks. Küünarliigese pärandumine on samuti kvantitatiivne. Liiga kiire kasv ja koera ülekaal kasvu ajal võivad mõjustada selle esinemist ja mitte ainult küünarliigeses, vaid ka teistes liigestes. Koer peaks arenema aeglaselt ja ei tohiks soosida kiirelt täiskasvanuks arenevat ning varakult täiskasvanud koera massi saavutavat tüüpi. Tähtis on ka koera toitumine arengu ajal. Düsplaasia esinemist soodustab ka liiga ühekülgne või liiga suur füüsiline koormus.

SILMAHAIGUSED

PRA – progresseeruv reetina ehk võrkkesta atroofia (PRA) on üldnimetus grupile koerte pärilikele võrkkestahaigustele. Eestis pole seda labradoridel veel leitud, kuid mujal maailmas esineb seda mõõdukalt.

On olemas mitmeid liigitusi sellele haigusterühmale lähtuvalt haiguse ilmnemise east ja võrkkesta haigusnähtudest, kuid kõik PRA vormid viivad paratamatule pimedaksjäämisele. Mõnel tõul, näiteks iiri setteritel või norra põdrakoertel, hakkab haigus avalduma väga varakult (juba kuuenädalastel kutsikatel). Sellist tüüpi PRA puhul on probleem põhjustatud kolvikeste ja kepikeste – võrkkestal paiknevate valgustundlike nägemisrakkude arenguhäirest. Sellised kutsikad ilmutavad juba kolmekuuselt sageli käitumismärke, mis viitavad vähenenud nägemisele ning võivad ühe-kaheaastaselt kaotada nägemise täielikult.

Labradori retriiveritel, nagu ka mitmel teisel tõul, esineb haigus vormina, mida kutsutakse degeneratiivseks (prcd). See on levinuim koerte pimedaksjäämist põhjustav PRA vorm. Reeglina avaldub see pisut hiljem, hävitades nägemise koera neljandal kuni seitsmendal eluaastal. Siin on nägemisrakud küll normaalselt välja arenenud, ent hakkavad siis järk-järgult taandarenema.

Esimene märk enamike PRA vormide puhul on kanapimedus (nägemise halvenemine hämaruses). See on tingitud sellest, et kepikesed (valgustundlikud rakud) hakkavad varem hävima kui kolvikesed (värvitundlikud rakud, mis tagavad nägemise eredas valguses). Hämaras ruumis hakkab koer põrkuma esemete vastu, koperdama asjadele otsa seal, kus inimesele nägemiseks veel piisavalt valgust. Järkjärgult kaotab loom nägemise ka eredas valguses. Sageli võib märgata silmaava ebanormaalset laienemist, samuti ka silmade läike muutumist ebaloomulikuks (kui valgus paistab silma ja tagasi peegeldub).

Silmapõhja uuriv arst märkab PRA tunnustena võrkkesta veresoonestiku vähenemist ja soonte peenenemist, samuti muutusi silmapõhja peegelkihi e. tapetumi omadustes. Oluliseks diagnoosiviisiks on elektroretinogramm, mis reageerib silmanärvidest lähtuvatele elektriimpulssidele, mida tingivad silma sattuvad valgusimpulsid. Testiks pannakse silmale eriline kontaktlääts ning peanahale kaks nõrkvooluelektroodi, misjärel suunatakse silma eredad valgusimpulsid, millele võrkkest vastab signaalidega, mis mõõdetakse arvuti abil. Terve võrkkest annab vastuseks tugevad signaalid, nõrgenenud signaal viitab haigusele.

PRA on pärilik haigus, mille avaldumiseks on vaja saada retsessiivne geen mõlemalt vanemalt. Mitmete sugupõlvede vältel võib PRA geen jääda ilma geeniuuringuta varjatuks ning haigus ei ilmne kuni aretuspaari satuvad kaks koera, kel mõlemal on olemas retsessiivne PRA geen. Optigeni laboratooriumites tehakse geenitesti, mis suudab tuvastada prcd-PRA geeni ja määrata koeras selle geeni olemasolu. OptiGen prcd test tehakse koeralt võetud vereprooviga. Test analüüsib spetsiifilist DNA mutatsiooni, mis põhjustab prcd-PRAd. OptiGen tuvastab mutantse, ebanormaalse geenikoopia ja normaalse geenikoopia. Testi tulemuseks on genotüüp ja see võimaldab jagada koerad kolme rühma:

  • a) normaalne/puhas (homosügootne normaalne),
  • b) kandja (heterosügootne) ja
  • c) haige (homosügootne mutant).

Kuigi geenitest on suurepärane võimalus oma koera enne aretuses kasutamist testida, pole koerte testimine siiski veel väga levinud tava. Paljudes riikides on peetud aastakümneid nö PRA-nimekirju ehk pandud avalikult üles koeri, kes on PRA-haiged ja seetõttu on teada nö PRA-liinid.

Aretuses on lubatud kasutada nii tervet/normaalset kui ka kandjat, ehk siis koera, kes on ise samuti terve. Kandjat ei tohi panna kokku haige koeraga. Kahe kandja paaritamisel saadake pesakond, kus kõik kutsikad on kandjad. Kutsikad, kes sünnivad kombinatsioonist normaalne/puhas + normaalne/puhas, saavad automaatselt tulemuse „läbi vanemate puhas“ (clear by parentage), mida loetakse samaks tulemuseks kui normaalne/puhas.

HC (pärilik hallkae) on haigus, mis põhjustab läätse hägustumist, mistõttu valgus ei pääse sellest läbi ja koer võib jääda pimedaks. Haigusel on eri vormid, sõltuvalt sellest, kus läätse osas hägustumine paikneb. Läätse tagaosas olev kae ei laiene, aga esiosas laieneb ning see viib koera pimedaks jäämiseni. Kae on tavaliselt mõlemas silmas. Igal vormil on oma pärandumismehhanism. Enamik vorme on leitud olevat autosomaalselt retsessiivseteks, kuid labradoridel esinev hallkae on tihtipeale ka dominantselt päranduv. Eestis on leitud mõned üksikud koerad, kellel esineb hallkaed. Koera, kellel esineb hallkae, ei soovitata kasutada aretuses, kuid mõnikord ilmseb see haigus vanemal koeral, kellel on juba järglasi.

RD – retinaaldüsplaasia on sünnipärane muutus silmades ja seda on kolm eri vormi: tRD (totaalne RD) põhjustab võrkkesta irdumise ja täieliku pimedaks jäämise juba varases kutsikaeas. Pärandub ta retsessiivselt, ehk mõlemad vanemad peavad olema geeni kandjad selleks, et see haigus kutsikatel ilmneks. Kahte kergemat vormi, multifokaalset (mRD) ning geograafilist (gRD) tuvastatakse tavaliselt juba vanematel koertel silmauuringu ajal. Need põhjustavad eriastmelisi võrkkesta sõlmi ja võivad mõnevõrra halvendada koera nägemist.

MUUD EESTIS DIAGNOOSITUD HAIGUSED

Erinevad nahaprobleemid ja –haigused ja allergiad: Labradoridel esineb mitmesuguseid nahaprobleeme, tegemist võib olla sügeluse, kõõmaerituse, kuiva naha või põletikega. Paljudel juhtudel on ühiseks nimetajaks allergia. Allergilise isendi immuunsussüsteem toimib liiga tugevalt ja organism võitleb ka selliste ainete vastu, mis on ohutud. Toiduallergia puhul on enamasti tegemist sealiha, loomaliha, erinevate teraviljade või piimaallergiaga. Mõnevõrra esineb tolmuallergiat. Allergiate pärandumismehhanismi ei tunta, kuid on selged viited sellele, et nad on pärilikul teel edasi kanduvad. Allergilistel vanematel on suurem tõenäosus saada allergilisi järglasi. Seetõttu soovitatakse suhtuda allergilise koera paaritamisse ettevaatlikult. Küsitluse järgi ei esine Eesti labradoridel keskmisest rohkem nahaprobleeme või allergiaid, kuigi nende hulk on kasvanud proportsionaalselt koerte arvu suurenemisega.

Vesisaba – tüüpiline retriivereid puudutav sündroom. Tavaliselt pärast ujumist ilmnev sabajuure „kangus“, mille tõttu koer ei saa oma saba enam liigutada, see ripub nagu „surnud“ ja koeral võib olla valus istuda. Samuti võib esineda meeleolu langust ja nukrameelsust. Enamasti möödub ravita paari päeva jooksul. Võib tekkida nii talvel külmaga kui suvel palava ilmaga. Kui on väga valulik, võib anda valuvaigisteid.

Kuiv nina – HNPLR (Hereditary Nasal Parakeratosis of Labrador Retrievers). See on haruldane juhtum, mis areneb välja noortel koertel. Kahtlustatakse autosomaalset retsessiivset pärandumisviisi, ehk selleks, et sümptomid väljenduksid, peavad mõlemad koera vanemad olema kandjad. Sümptomid ilmnevad esimest korda 6 -14 kuu vanuses. Tavaliselt väljendub ninal krobelisusena, raskematel juhtudel väikeste kuni suurte hallide või pruunide haavanditena, ninapealne nahk võib hakata väikeste tükkidena kooruma. Mõnel koeral depigmenteerub ninapeegel osaliselt või täielikult. UV-valgusel ei tundu olevat mingit mõju koera nina korrasolekule. Lõhesid ja haavandeid võib ravida paikselt E-vitamiiniga, vaseliini või propüleenglükooliga.

Põlve ristsidemete katkemine – Ristsidemeprobleemide puhul on enamasti küsimus esimese ristsideme kas osalises või täielikus rebenemises. Trauma tõsidusest sõltuvalt on sümptomiteks kas vahelduvast lonkamisest täieliku suutmatuseni põlve kasutada. Kuna labrador on raske ja energiline koer, siis ka alguses kerged ristsidemeprobleemid arenevad hiljem rebenemiseni.

Enamasti vajalik operatiivne lähenemine, kunstsidemete paigaldamine annab püsivad ja head tulemused, taastades koera liikumisvõime- ja vabaduse täielikult. Sageli vajab operatiivset sekkumist ka teise põlve liiges, mis kipub pärast esimese põlve operatsioonist paranaemis ajal saadavast ülekoormusest katkema. Uus opereerimismeetod TTA annab lootust koera kiiremale taastumisele. Soomes ja Euroopas on seda kasutatud viimase aasta jooksul ja tulemused on paremad, kui konservatiivse opereerimise puhul. Koer toetub haigele jalale juba paari päeva möödudes operatsioonist ja koerte taastumine on üllatavalt kiire. Ristsidemeprobleemid kasvavad ja traumasid esineb rohkem noortel, heade nurkadega heas vormis koertel. Tihtipeale on nendel koertel ka lähisugulane, kes on läbinud operatsiooni. On põhjust arvata, et mõnel noorel koeral on ristsidemeprobleemide taustaks ka põlve OCD ja selle poolt põhjustatu ristsidemekonstruktsiooni nõrgenemine.

Ristsidemeprobleeme ei ole varem peetud pärilikuks, kuid praeguse info valguses tuleb taunida lõigatud koerte aretuskasutust, eriti, kui nende lähisugulaste seas on samuti opereeritud ristsidemetega koeri. On selgelt näha, et probleem esineb ühes või teises liinis rohkem.

Seesamluu murdumine – koeral on igas varbas kaks väikest, umbes hernesuurust seesamluud. Rasketel tõugudel, nagu labradoridel, esineb üsna tihti esijalgade 2.varba lateraalse seesamluu ja 5.varba mediaalse seesamluu murdumist. Osadel koertest ei tekita see probleeme, tihtipeale aga tekitavad need longet kasvuaja ja liigeseprobleeme ja korduvat longet varvastes vanemas eas. Vahel aitavad ravimid, aga mõnel juhul on abi vaid amputeerimisest. Siiamaani imestatakse, miks just need seesamluud murduvad nii kergesti, kuigi nad ei ole suure koormuse all, kui koer liigub. Tihtipeale on nende puhul pandud tähele ka luustumisprobleeme, selle tõttu arvatakse, et seesamluude murdumine kasvaval koeral võib olla üks OCD-vorme.

Panosteiit – koera kasvuajal vaevav haigus, mida kutsutakse ka kasvuraskusteks. See väljendub enamasti lonkamisena, tavaliselt 5-12 kuu vanuses, mõnikord ka hiljem. Panosteiidi puhul tekitavad kiirelt kasvavad luud koerale valu, koer ei taha kõndida ja tal võib esineda palavik ja isutus. Sümptomid võivad kesta paarist nädalast mitme kuuni. Vahepeal võib olla perioode, kui sümptomid kaovad ja siis võivad jälle hullemaks minna. Labradori retriiver tõuna on aldis panosteiidile, küsitlustest võib oletada, et seda esineb 4% koertest. Panosteiiti võib diagnoosida röntgenuuringuga. Haigusele ei ole ravi, aga koera valu võidakse leevendada valuvaigistiga. Samuti peaks haiguse kulgemise ajal vältima suurt koormust. Panosteiit paraneb ajaga ise, ega jäta püsivaid vigu.

Hambumusvead ja puuduvad hambad – labradoril peab vastavalt tõustandardile olema täiskomplekt terveid ja tugevaid hambaid ning käärhambumus, mille puhul alalõua esihambad puudutavad kergelt ülalõua esihammaste tagapinda. Mõnevõrra esineb Eesti labradoridel valehambumust, tõsi küll, rohkem tasahambumust. Samuti esineb hammaste puudumist, enamasti kas P3 või P4 puudumist. Dokumenteeritud on ka mitme sama hamba esinemist – koer, kellel oli 2 P1 hammast. Enamasti puudub koeral 1 või 2 hammast. Hambumusvigadel on pärilik taust ja nad päranduvad eri viisidel. Täpset mehhanismi ei tunta. Hambumusveaga koera ei soovitata kasutada aretuses.

Vähkkasvajad – Labradoridel esineb vähkkasvajaid, levinud ilmnemiskohtadeks on maks, põrn, kilpnääre, süda, luustik, nahk, pärasool. Mõnevõrra esineb ka lipoome, healoomulisi rasvkoekasvajaid; fibrosarkoome, halvaloomulisi sidekoerkasvajaid. Ei ole võimalik määratleda ühtegi piirkonda, kus kasvajaid esineks sagedamini. Halvaloomulised kasvajad esinevad tihedamini vanematel koertel. Haigeid koeri ei soovitata aretuses kasutada.

Epilepsia – peamiselt krampidega kulgev tervisehäire, mille põhjuseks on peaaju närvirakkudes tekkivad haiguslikud elektrilised potentsiaalid. Kergematel juhtudel on koer teadvusel, kuid hetkeks hajevil. Hullemal juhul kestab krampidena väljenduv atakk kümnetest sekunditest mitmete minutiteni. Koer on enamasti sel ajal teadvusetu. Tal on krambid ja ta ilastab, tema lihased värisevad ja ta laseb alla. Ravi sõltub koera atakkide sagedusest ja tugevusest. Sageli peab koer tarbima ravimeid elu lõpuni. Raviga õnnestub enamasti atakid ära hoida. Epilepsia pärandub autosomaatiliselt ja retsessiivselt. Haigeid koeri ei soovitata kasutada aretuses ja samuti ei soovitata korrata vanemate kombinatsiooni, kust on sündinud epileptilisi kutsikaid.

Südamehaigused – labradoridel on leitud südame parema poole nn kolmhõlmklapi arenguhäireid (Tricuspid Valve Dysplasia, TVD). See on kaasasündinud haigus, mille sümptomeid siiski kutsikana veel tuvastada ei saa. Mõne aja möödudes võib kuulda südames sahinaid või koeral võib tekkida südamehäireid. Haigus areneb edasi südame parema poole laienemiseks. Haigust võib ravi abil mõnevõrra aeglustada, kuid haigete koerte prognoos elada on siiski vaid 1-3 aastat. USA-s loetakse TVD pärilikkuse astmeks üsna kõrget 0,71 ja haigust mõjutavad ilmselt mitu vähetähtsamat geenipaari ja nende kõrval geenipaar, mille pärilikkus on autosomaalne retsessiivne. Selle tõttu on levinud USA-s suurele osale aretuskoertest tehtavad südameuuringud ultraheli abil (Doppler). Haigeid koeri ei tohi kasutada aretuses ja vanemate kombinatsioone, mis haigeid koeri tootis, ei tohiks korrata. Haigete koerte lähisugulasi peaks kasutama aretuses vaid tõsiselt kaalutletult.

Entroopium – silmalau sissepoole keerdumine. Silmalau ääre ripsmed hõõruvad vastu silma ning võivad tekitada lausa võrkkesta vigastusi.

Ektroopium – silmalaug keerdub väljapoole, alumine laug ei kaitse silma piisavalt väljapoolt tulevate purude ja mustuse eest.

Distikiaas (distichiasis) ehk ripsmete liigkasv. Üleliigseid ripsmeid võib olla nii üla- kui alalaul ja tavaliselt mõlemal silmal. Üleliigsed ripsmed ei põhjusta probleeme kui neid ei ole väga palju. Hulgaliselt üleliigsed ripsmeid aga põhjustavad silma sarvkesta ärritumist, silmade punetust, põletikku ning liigset pisaravoolu. Silma ärritavad, üleliigsed ripsmed võib eemaldada kirurgiliselt.

PHTVL/PHPV (Persistent Hyperplastic Tunica Vasculosa Lentis/Persistent Hyperplastic Primary Vitreous) on tingitud lootel läätse tekke ajal läätse ümbritseva esmase klaaskeha ja veresoonte võrgustiku taandarenematusest. PHTVL/PHPV on erineva raskusastmega ning tõsisem neist põhjustab läätse luksatsiooni ja teisest glaukoomi.

GEENITESTIGA TUVASTATAVAD HAIGUSED

Osad haigustest, mida labradori retriiveritel esineda võib, on põhjustatud geenimutatsiooni poolt, mida saab testida. Nende haiguste hulka kuuluvad lihaskärbumishaigus CNM müopaatia, narkolepsia, hemofiilia B – verejooksuhaigus, Exercise Induced Collapse (EIC) ja eelpool mainitud silmahaigus PRA.

Narkolepsia – labradoridel harva esinev pärilik haigus, mille põdeja jääb hetkega uimaseks ja tema lihastoonus kaob hetkega. Seda võib esineda ootamatutes olukordades ja ette ennustamata, näiteks, kui koer sööb, jookseb või on erutunud. Haigestunud koerte kohta öeldakse sageli, et nad jäävad lausa jooksu pealt magama – kuid see pole päris nii. Tõsi, nad võivad ootamatult kaotada kontrolli oma tagajalgade üle või täielikult kokku kukkuda, jäsemed halvatusest tuimestatud – ometigi on nad ümbritsevast täielikult teadlikud ja saavad asju silmadega jälgida. Atakid kestavad mõne sekundi või maksimaalselt paar minutit, seejärel on koer jälle püsti ja liigub ilma järeluimasuseta nagu poleks midagi juhtunud. Narkolepsia on täiesti erinev hoogudel põhinevatest haigustest nagu näiteks epilepsia, kus lihased muutuvad kangeks, isegi jäikadeks, ja teadvus on hägune.

See ilmneb tavaliselt kutsikaeas – juba nelja nädala vanuselt või hiljemalt selleks ajaks, kui koer on 6-kuune. Sagedus on väga varieeruv. Atakid võivad toimuda kord aastas või sada korda päevas. Tugevalt mõjutatud koerte puhul on atakid ennustatavad, kuid mõõdukalt haigestunud koerte puhul mitte. On isegi võimalik, et osadel mõõdukalt mõjutatud koertel haigust ei diagnoositagi, sest atakid on nii ebakorrapärased ja lühikesed, et keegi ei märkagi neid. Tavaliselt on narkolepsia kõige tugevam koera noorusaastatel. Kuigi see vananedes väheneb, ei taandu haigus päriselt.

Käesoleva hetkeni on narkolepsia ravi koertel sarnane inimeste raviga. Veterinaarid võivad määrata antidepressante, stimulante või yohimbe (Aafrika taim, kasutatakse ka afrodisiakumina) ekstrakti, kuid ravi muudab üldiselt koerad hüperaktiivseks ja omanikud eelistavad magavatel koertel magada lasta – ehk siis targem on koer rahule jätta. Nagu ka PRA-d, saab narkolepsiat uurida OptiGeni testiga. Eestis ega Soomes ei ole teada ühtegi selle haiguse põdejat.

Centronuclear Myopathy (CNM) – lihaskärbumine. Kõnealust haigust esineb ka inimestel. Koera puhul on sümptomiteks 2-5-kuuste kutsikate kõhnumine ja jäikus kõndimisel, halb koormusetaluvus ja lihasnõrkus. Kutsikate lihased ei arene edasi normaalselt. Koeral on ka probleeme kasvuga. Haigus enamasti tasakaalustub aasta vanuses. Täiskasvanud koeral on sümptomiteks ebanormaalne küürus olek ja ebanormaalne liikumine. Ajaga halveneb ka nägemine. Haigusele ei ole ravi ja see ei parane ka iseenesest. Enamasti on otstarbekas eutanaasia. Mõnel koeral võivad olla küll nõrgad sümptomid, millega ta suudab elada, kuid see on pigem erandjuhtum.

CNM pärandub autosomaalselt retsessiivselt. Esineb ta rohkem jahiliini koertes. Soomes ja Eestis esinevatest juhtudest ei ole mingit infot. Rootsis on haigust esinenud ja rohkem infot leidub kenneli Minnows lehel (www.minnows.se) ja Rootsi labradoriklubi leheküljelt (www.labradorklubben.se).

Hemofiilia B on verejooksuhaigus, mille pärandumine on X-kromosoomne ja retsessiivne. X-kromosoomne pärandumise puhul on ainult emased koerad kandjad, isased saavad olla ainult kas terved või haiged. Terveid emaseid võib paaritada ükskõik millise isasega, kuid kandjaid emaseid ei tohiks aretuses kasutada. Kombinatsioonide puhul, millest haigeid järglasi ei sünni, nõuavad üheks partneriks tervet emast. Haigeid isaseid ei ole vaja esialgu vältida, kuid vähehaaval võib hakata kasutama vaid testitud ja terveks tunnistatud koeri.

Exercise Induced Collapse (EIC) on noortel, põhiliselt jahiliinidest koertel on kohatud sündroomi, mille puhul koera koormustaluvusvõime on vähenenud. Sündroom tuleb esile enamasti 5-kuuste kuni 3-aastastel koertel ja olukorras, kus on teguriks kõva füüsiline koormus ja erutus. Haigust põdevad koerad on enamasti eriti heas füüsilises vormis ja iseloomu poolest väga töökad ja kergelt erutuvad koerad.

Haiged koerad taluvad normaalset liikumisreziimi, kuid juba 5-20 minuti suurenenud koormuse korral lähevad nad ülielevile ja see tekitab neis nõrkust. Nõrkus hakkab koera tagajalgadest, millest kaob jõud ja ei suuda koera enam kanda. Mõnel koeral tekib üleüldine nõrkus ja nad jäävad täiesti liikumatuks. Koer võib kaotada tasakaalu ja kukkuda. Tavaliselt on koerad siiski täie teadvuse juures ja tähelepanelikud ja püüavad edasi joosta. Koera kehatemperatuur tõuseb ataki ajal väga kõrgele, üle 41 kraadi ja samal ajal koer lõõtsutab eriliselt tugevalt. Kui koer tuleb atakist välja, siis muutub kehatemperatuur samuti hetkega normaalseks. Atakke esineb suurema tõenäosusega, kui on kuum ja niiske ilm, kuid kindlasti ei ole tegemist kuumarabandusega.

Haiguse põhjuseks peetakse lihaste ja aju vahelise energiatootlikkust puudutavate biokeemiliste reaktsioonide häiret. Sümptomid muutuvad kiiresti tugevaks mõned minutid peale seda, kui koer on jooksmise lõpetanud. Enamik koertest siiski taastub kiiresti, lausa 5 minuti jooksul peale atakki ja neid ei ole mingeid märke hiljem. Haigeid koeri peab hoidma mõõdukal liikumisreziimil ja neile ei tohi anda palju koormust. Nad sobivad suurepäraselt perekoerteks, kuid kindlasti mitte sportkoerteks ega jahikoerteks.

Kui koer saab ataki, ei tohi mingil juhul teda edasi liikuda lasta, muidu võib koer sellesse surra. Samuti peab haigeid koeri säästma liigsest erutusest. Mõne koera puhul on ravimid aidanud atakke ära hoida. EIC pärandub retsessiivselt ja seda põhjustav geenimutatsioon on leitud.

Progressiivne nefropaatia või renaalne düsplaasia (PNP) tähendab looteajal arenenud neerude väärarengut. Sümptomid on tüüpilised kõigile neeruhaigustele – suurenenud janu ja urineerimine, isutus, kõhnumine, oksendamine, kõhulahtisus ja kuivamine. Puudulikkuse arenemiskiirus on väga individuaalne, kuid olukord on krooniline. Haigus ilmneb tavaliselt enne teise eluaasta algust. Tõsist vormi põdevad koerad jäävad enamasti haigeks 2-6 kuu vanuses, kergema vormi puhul võib koer olla sümptomivaba kuni 4-6-aastaseni.

PNP lõpeb enamasti koera surma või eutanaasiaga, kroonilise neerupuudulikkuse põhjustatud uriinimürgituse tõttu. PNP pärandub autosomaalselt retsessiivselt. Haiguse täpne diagnoosimine eeldab lahkamist. Kõiki neeruprobleemide puhul magama pandud koeri ei lahata, seetõttu on haiguse levikust raske saada täit ettekujutust.